Saturday, February 28, 2015

ILUS RUUDUKUJULINE KINO


Tekst: Robert Kurvitz

Sel neljapäeval, neljandal oktoobril, kell üheksa õhtul, Kinomajas. Seal toimub Kristo Viidingu uue filmi “Gracias a la Vida” esilinastus. Kuna ma ei taha, et see teadaanne jaotuks Sinu pahnakaustikusse, koos ülejäänud “kultuuriteadetega” (linna peal postreid kleepides jäid silma veel: Ilmar Raagi “Eestlanna Pariisis”, klaasikunsti ülevaatenäitus ja Indie Disco vol 6) olen ma täna siin, et see sündmus Jupiterini üles kiita. Antud esilinastuse näol on tegemist selle sügise kultuurisündmusega number üks. Ma mõtlen seda surmtõsiselt. Ma olen seda filmi näinud, neli korda. Raamatuid olen ma lugenud umbes kaks, aga filme ma olen vaadanud umbes kaks tuhat. Ja kuigi nende hulgas on paremaid palju, ei ole seal palju selliseid, mida ma neli korda vaadata viitsiksin. Ma kirjutan sellele alla: see on hea film. Imelik, hea film, kus on ilus muusika, ilus ruudukujuline pilt ja tüdrukul on ilusad suured silmad.
Kuna mul endal ei ole kombeks kodust välja tulla millegi vähema kui oktoobrirevolutsiooni jaoks, pean vajalikuks minna siit sammuke kaugemale ja esitada bullet point list selle filmi voorustest. Et siis, palun väga, for your consideration:
1. Šefid autosõidustseenid. Ärgem olgem snoobid, Eesti filmis on varemgi head motoristikat nähtud. “Mina olin siin” on üks päris heade autosõidustseenidega film, seal kihutatakse Luminali “Disteri” saatel mentide eest ära. Aga ma ütleks, et “Gracias a la Vida” kaks samblarohelist kaheksakümnendate Mercedest on seksikamad. Filmi lõpupoole on üks dialoog, mis toimub autorooli taga, ent on väljast filmitud, staatilise kaameraga auto kapotilt. Selle stseeni meeleolu ja helipilt meenutab Gaspar Noe´d ja see on juba päris palju öeldud.
2. Albert Kamus. Tegemist on inimkonna Kamuse eluajal avaldamata esikromaani “Õnnelik surm” ekraniseeringuga. Raamat on Kamuse teiseks parim. Mitte nii rets kui “Mässav inimene”, aga retsim kui “Võõras.” Ja ekraniseering on õnnestunud. See tähendab, et Kamus oleks rahul, kissitaks silmi ja naerataks, kodusõidul tõmbaks masina puu ümber kortsu.
3. Peaosatäitja Indrek Kruusimaa on hea näitleja, kuigi ta ei ole sel alal professionaal, vaid hoopis kitarrist. Mees mõmiseb naljakalt ja see on hämmastavalt nauditav. Ütleks isegi, et tal on enese teadmata komöödiaannet.
4. Nagu öeldud, naispeaosalisel on hästi suured silmad. Tüdrukud on ta ka ilusti riidesse pannud. Mis, võiks arvata, juhtub kõikides filmides, aga võta näpust. Tšikid kannavad enam-vähem suvalisi asju. Siin kannab Kersti Heinloo filmi värvipaleti mikromudelit. Üldse on visuaal lõplikult välja arendatud. Martin Luiga paberlõikes tiitritest kuni filmi formaadini, mis on lähes ruudukujuline. Aga ei mõju harjumatult, nagu vanu filme vaadates, vaid kuidagi loogiliselt. Quadratisch, praktisch, gut.
5. See on muusikafilm. Kruusimaa kitarrimäng saadab peaaegu kogu selle ca tunniajalist mänguaega. Heli on puhas ja ilus, kohati isegi imposantne. Filmi esimene pool on monos ja heli laieneb järkjärgult stereosse. Selliseid avangard-trikke on siin veel ja üks teise järel ei käi nad mitte närvidele, nagu tavaliselt, vaid lõbustavad.
6. Üldse on see film üks lõbustav asi. Kamuse raamatu idee on kokkuvõtvalt järgmine: “Noor mees, sul on keha, mis veab veel mitu aastakümmet valudeta välja, ja mõistus, millega sa ennast veel vähemalt sama palju lõbustada suudad, aga sa ei saa neid nautida, kui sul kunagi kuradi RAHA ei ole. Õnneks on mul sulle väljapääs: sa tapad mingi vana ratastoolis rikka kännu ära, he won’t mind. Ja siis võtad ta raha endale.” 

Treiler, muuseas, ei kasuta pea ühtegi kaadrit ega heli filmist endast. Ja aususe mõttes olgu öeldud: THIS REVIEW IS AN INSIDE JOB. Režisööri pean ma heaks sõbraks ja ma ise käin ka millegipärast paarist stseenist läbi. Mis öelda? Kui sõber režissöör palub, tuleb teda usaldada, sest muidu hiljem vaatad ja mõtled, et kurat, jumala klassnõi asi on, miks, oh miks, ei ole selles MIND?!

Sunday, January 4, 2015

ELUVAIM, OLE SA TÄNATUD: „GRACIAS A LA VIDA”

Tekst: Mele Pesti


Kristo Viidingu magistritöö, Albert Camus' „Õnnelikust surmast“ inspireeritud film „Gracias a la vida“ lööb täkke Eesti filmi ajalukku tänu väga heale visuaalile ja peaosalise Indrek Kruusimaa käest ja kitarrist voogavale flamenkole.


Mis mind „Gracias a la vida” juures vaat et vaimustab, on esteetika: kaadrite kompositsioon ja koloriit, võttepaikade valik ja valgus… Võib-olla toonitab värskust ka silmale mitte nii harjunud ruudukujuline pilt. Filmi visuaal on läbivalt soe, pehme ja pilku paitav, kuigi üldtonaalsus on nunnutamisest kaugel: voog, kirg ja väljapeetud stiil võivad vahel nõuda ka vägivalda.
Võttepaikade valikul tekib ehk paralleel Veiko Õunpuu filmidega − nutikad leiud ja filmi maalikunstile lähendav pilk on mõlemal olemas. Aga kui Õunpuu visuaal kriibib ja nöörib koostöös stsenaariumiga tihti kurku, siis Viidingu kujutusviis on märksa soojem. Filmi alguses Portugali kaadritega määratletud iberoesteetika jätkub ka Eestis filmitud materjali juures. Atmosfääri loomise oskuse eest annan maksimumpunktid – ja juba see on tekstikeskses eesti filmiajaloos vägev saavutus.

Sisult eksistentsialistlik, vormilt impressionistlik

Hoolimata lineaarse narratiivi vältimisest saab kindlalt öelda, et näeme üht lugu. Tahtsin kirjutada Inimese, aga klaviatuur tõrgub, see on ikkagi selgelt Mehe rännak. Iberomõjudega on kaasa tulnud ka vana hea meeskangelane, kelle ümber hispaanlannalikud graatsilised ja tugevad daamid jäävad siiski statistideks. Naine on Mehe otsingutes küll oluline etapp, ent siiski etapp, tahk, peatuspaik, vahel ka peegel.
Kui hägustatud narratiiviga filmiloost urgitseda välja sõnum, siis veidi labastades oleks see: rahata ikka elust täit kunstiteost ei tee. Lisame siia täielise elu atribuutika – relv, kallid autod, veidi stereotüüpselt kujutatud ilusad sensuaalsed naised – ning lugu läheb juba liiga igavaks ja gängstaks, vähemalt vaatajale, keda nende elementide sarm ei veena. Õnneks on ikkagi ka Kitarr, mis paistab olevat Mehe ihule-hingele lähemalgi kui need eelmised kolm elementi. Ja jumal tänatud, et on, ja et Mees suudab temaga kõike seda teha, mida ta suudab, sest Kruusimaa muusika tõstab filmi üles ja kannab oma vooga läbi kogu 45minutise visuaalessee. Ja annab põhjuse ajakirjas Kitarr filmist kirjutada.
Näod, pilgud, värvid

See viibki sujuvalt osatäitjate valiku juurde. Indrek Kruusimaa on peaossa suurepärane leid. Nagu režissöör on ise rääkinud, moondus stsenaariumi lihtsalt Mees Kitarristiks võttepaigal, spontaanselt. Kruusimaa lihtsalt ei jätnud kitarri näppimist. Orgaanilisus hakkab silma ja ongi filmi teine suur pluss visuaali kõrval. Peategelase mõningane kohmakus teksti andmisel saab küllaga kompenseeritud tema kuju ja oleku üldise sobivusega rolli. Samuti ei kanna ta kaasas draamanäitlejatele tavalist varasemate rollide taaka, kui ehk flamenkokitarristiks olemine välja arvata – aga see viimane sobib filmi kaasa võtmiseks suurepäraselt. Imelise Kersti Heinlooga ei saa Kruusimaad näitlejana võrrelda, aga mis siis. Ka Andres Lepik oli täpselt kümnesse valik, juba tema pilgu mõjuvuse pärast.
Nii et näitlejast režissööri valik ja töö näitlejatega – lisaks tüpaažidele ja kostüümidele tundub täiuslikult paigas olevat isegi tegelaste juuksevärvide palett – toimis. Kohatine teatraalsus ja eksistentsiaalsuse rõhutamine imponeeris vähem, aga ei suutnud üldmuljet rikkuda. Kunst on sündinud ja ma usun, et seal, kust ta tuli, on teda veel. Kui see trehvaks nüüd mõne värske sõnumiga, siis oleks me ühe väga hea režissööri võrra rikkamad.


Friday, October 18, 2013

Reisimine / Travelling


Eestimaa suvetaevas (Foto: Kristo Viiding)

Kui ALBERT CAMUS
1936. aastal jõuab tagasi
n.ö. kodu külje alt,
Baleaari saartelt,
kirjutab ta päevikusse:

"Reisimise väärtus põhineb hirmul, sest ühel hetkel kui oleme nii kaugel oma maast, oma keelest /... / valdab meid ebamäärane kartus ja vaistlik soov tagasi saada vanade tavade kaitse alla. Matkamise kõige silmselgem tulu selles ongi...
Sellepärast ei tohi öelda, et inimene reisib oma lõbuks. Reisimine ei ole meelelahutus. Inimene reisib enda harimiseks, niivõrd kui me hariduse all mõistame oma kõige salajasema meele, igavikumeele arendamist..."

Ülo Tuulik "Kõrge taevas"
Looming 1984 / september